Näide elust

70-aastane mees Eestist juhtub lehest lugema artiklit Pattaya kinnisvara kohta. Ta võtab ühendust kinnisvarabüroo maakleriga ja tutvub võimalustega. Ta veendub, et 450 tuhande Eesti krooniga on võimalik omandada ühetoaline stuudiokorter ning see samas ka kohe rendile anda.

Paari nädala pärast lendab ta Bangkokki. See on tema esimene reis Tai maale.

Lennujaamas on tal autoga vastas Eesti inimene. Paari tunni pärast on mees Pattayal värskelt avatud hotellis, kus teda juba oodatakse. Ta võtab toa teisel korrusel, 500 bahti päev.

Sama päeva pärastlõunal tutvub ta kahe pakutava objektiga. Järgmisel päeval veel kahega.



Mees läheb randa ja võtab palmide all istet.

Ta ryypab õlut ja maitseb värsket ananassi, käib ujumas ja teeb oma valiku: ühetoaline sisustatud ja möbleeritud stuudiokorter 32 m2, 15. korrusel, kööginurga ja vannitoaga. Rõdult vaade merele, rand 500 m kaugusel. Ööpäevaringne valve ja hooldus. Bassein, poed ja restoranid maja juures. Hind: 1,2 miljonit bahti ehk 400 tuhat Eesti krooni.

Esialgne hind oli olnud küll 1,4 miljonit, kuid see oli juba enne tema saabumist alla kaubeldud.



Ta avab kohalikus pangas arve, sõlmib ostu-müügilepingu ja tasub broneerimistasu. Ta sõlmib esinduslepingu rendile andmise kohta, mille kohaselt hakkab tema arvele iga kuu laekuma 7000 bahti.

Järgmisel päeval teeb ta hansaneti kaudu ülekande kogusumma peale.

Muud ühekordsed kulud: lennukipilet edasi-tagasi, saabumisviisa (1000 bahti), notaritasu (10 000 bahti), riigilõivud (12 500 bahti), vahendustasu (5 %).

Edaspidised hoolduskulud: 3600 bahti aastas.

Penthouse

Aga miks me ainult odavatest asjadest räägime?

Võtame näiteks penthouse.

Sellel vist polegi õiget eestikeelset vastet. Katusekorter, pööningukorter, ülemise korruse korter... Ykski ei sobi. Ja kui kirjutada "penthouse", siis peab sellest penthouse'ist rääkides kogu aeg seda tylikat ylakoma tarvitama. Aga kirjutades häälduspäraselt, "penthaus", on nagu kah veidi imelik.


Aga olgu. Katsume nyyd asja juurde kah jõuda.

Panthouse on jah yhe maja terve ylemine korrus, mis on ehitatud ja planeeritud yheks suureks elamiseks. Et asja veelgi uhkemaks ajada, on penthouse tihtipeale ehitatud koguni läbi kahe ylemise korruse. Nagu kerge taibata, saab igal majal olla vaid yks penthouse.

Tegelikult, siiski, tehakse väga suurtele majadele mõnikord ka mitu penthouse'i. Näiteks tollele Ocean One pilvelõhkuja-myrakale on planeeritud neid kolm.

Selline planeering, läbi terve korruse, annab terve rea eeliseid ja võimalusi.

Kõigepealt, liftid avanevad otse elutuppa. Ei ole ju mingit eeskoda ega koridori. Yldkasutatavatel liftidel muidugi penthouse "nupp" puudub. Sul on selleks oma võti või magnetkaart vmt.

Teiseks. Penthouse'i aknad ja rõdud avanevad kõigile kylgedele. Kuna tegemist on kõrgeima korrusega, siis on need vaated juba iseenesest "vaatamist väärt", eks ole.


Kolmandaks, täielik privaatsus. Ei mingeid naabreid seina ega ukse taga. Sind ei sega keegi ning sina ei sega kedagi. Ei mingit tänavamyra. Ja sinu akendest ja rõdudelt ei kosta samuti midagi kuskile. Võid korraldada ykskõik kui marulise peo, korraldada tulevärke või mida iganes.

Edasi. Penthouse on alati avar. 500 ... 1000 m2 on tavaline. Sinna mahub magamistube, vannitube, elutube, baare ja isegi basseine. Eks ole: "korteriks" seda nagu tõesti ei sobi nimetada...

Iga penthouse on unikaalne, kuivõrd iga maja on unikaalne ja kordumatu. Muidugi, igal majal penthouse'i ei ole. Ja yldse, penthouse'isid ongi vähe. Veelgi vähem on neid parajasti myygil.

Aga nõutud on nad vägagi, ja mitte sugugi yksnes miljonäride või filmistaaride poolt.

Tõepoolest, milleks maja või villa või väikene lossikene isegi? Alati on see ju kuskil linnadest ja teedest eemal, nõuab hooldajaid-teenindajaid-turvat, omaette piirdeid, kommunikatsioone, legaalset maavaldust jne jne.

Palju mugavam oleks ju penthouse. Sama pind mis suuremal villal, aga linna sees, kõik käe-jala juures, vaid liftisõidu kaugusel. Kõik kaablit-torud jooksevad ise sisse, kogu teenindus on täielikult olemas. Igati aktsepteeritav kinnisvara. Ei mingeid probleeme maaomandiga. Halduskulud on peaaegu olematud. Avanevatest vaadetest me parem ei räägi.

Las sõbrad kiitlevad, et neil on yks villa Vahemere ääres ja teine Floridal. Penthouse'i pole kellelgi. Ja, mis tyhja neist sõpradest. Asjalik firma vajab niikuinii esinduslikku pinda, et ärikohtumisi, presentatsioone ja vastuvõtte korraldada. Asi polegi luksuses, vaid praktilises vajaduses, tihtipeale.


Hinnad?

Praegu näiteks on yks saadaval Pattayal, Jomtieni ranna lähedal, 31. - 32. korrusel, 445 000 EUR ehk vähem kui 7 miljoni Eesti krooni eest

Aga Bangkokis näiteks on yks 28. - 29, korruse penthouse saadaval 2,2 miljoni euro eest. Mis see siis teeb? - Pealt 30 miljoni EEK.

Hmnjaa. Paistab, et Pattayal on veel arenguruumi...

Kobarad

Ei teagi, kuidas neid nagu õieti nimetada.


Igatahes, keskel on bassein või mitu. Basseinil võib olla purkkaevusid, saarekesi, sillakesi jne. Basseini ääres ja ymber on rohelus, puud-põõsad, lebotamise-päevitamise kohad. Võibolla vulisev ojakene. Võibolla mõni väike baarikene või söögikoht isegi. Ja selle kõige ymber on inimeste elamised.


Alumisel korrusel selliste terrassidega basseini ja lebola poole. Nii et kui tahad, astud hommikul kohe uksest välja ja basseini. Või istud oma elamise ees katusealusel terrassil, ryypad kohvi ja vaatad, kuidas raffas lebotab ja basseinis möllab.



Võibolla rohkem korruseid ei olegi. Need on siis sellised eriti omaette kobarakesed. Aga kui on ka rohkem korruseid, siis igatahes, järgmistel korrustel on rõdud alati sisehoovi-basseini poole.

Kogu see asi moodustab kokku sellise kobara, kuhu on asja ainult selle elanikel. Nojah, nende kylalistel muidugi samuti. Aga päris võõrad sinna ei satu ega saagi sattuda.


Väljastpoolt ei pruugi arugi saada. Lihtsalt, miski tavaline maja. Aga sees: roheline oaas.

Põhimõtteliselt ju korterelamud. Aga meie ytleme: kobarad.

Võibolla ise ei tahakski sellises aastate kaupa elada. Aga puhkuse ajaks, väga hea.

Ning välja rentimiseks, eriti hea.

Pilvelõhkujad

Ja ongi nii: Pattayale kerkivad tõelised pilvelõhkujad.

Eks siin ole neid kõrgemat sorti hotelle jm majakesi juba kyll. Aga ikka, noh, ikka nii paarikymne-korruselised. Lahe muidugi. Võtad toa või ostad või rendid, kuskil 19. korrusel. Vaatega merele, muidugi. Naudid ja imetled. Või siis, niisama, astud kuskile sisse ja lased ennast liftiga katusele viia. Mõnus vaade. Aga, see, mis nyyd toimuma hakkab, yletab juba kõik seninähtu.


Pattaya kaotab jäädavalt oma senise oh-kui-lahe ilme ja muutub... Milleks? - Raske öelda, veel.

Ocean One ehk lyhidalt O1 saab olema selle kuningriigi kõrgeim ehitis yldse. Ykski Bangkoki kõrghoone, kaasa arvatud Bayoke II torn, ei kyyni nii kõrgele.

Huvitav, tõesti, miks just Pattayale selline röögatu ehitis?

Koht on muidugi hea. Kohe Jomtien Beachi alguses. Paistma hakkab ta muidugi igalt poolt. Kusjuures, juba selle aasta lõpupoolel peaks ta olema kerkinud juba nii kõrgele, et möödasõitjad hakkavad näpuga näitama ja kysima, et "mis see on"?

Avamine toimub juba kolme aasta pärast. Maksumus: umbes 3 miljardit bahti. Korruseid: 91. Kõrgus: 367 meetrit. Põhimõtteliselt, korterelamu. Aga esimesed 9 korrust on hiiglaslik kaubanduskeskus. Majja tulevad muidugi restoranid, ööpäevaringselt lahti olevad baarid, poed, ööklubi jne jne. Kolm basseini, saun, jõusaalid, kliinik ning isegi tervise-jooksu rada.

Kõik tehnika viimase sõna järgi. Automaatselt sulguvad rõdud suurema tuulega. Maavärina-kindel. Viimase peal turvasysteemid. Wifi jm kommunikatsioonid. Energia- ja keskkonnasäästlik: päikesepatareid, kogu vesi on valdavalt taaskasutuses jne jne.

Aga, jah, see Pattaya panoraam saab olema ikka harjumatu kyll esialgu.

Tõsi, kerkib ka teine pilvelõhkuja, õigemini kaksik-pilvelõhkuja, North Point, Pattaya teise otsa, Naklua kanti. Kaks torni, 61- ja 51-korruselised. Samuti pilvelõhkuja-mõõtu. Samuti korter-elamud. Saavad valmis juba kahe aasta pärast.

Vähemalt tasakaalustavad seda suurimat, mingil määral.

Hetkel käivad tööd alles vundamentide kallal. Aga juba käib ka myygitöö. Ning, usu või ära usu, ligi 10 protsenti nendes pilvelõhkujates olevatest korteritest on juba myydud!

Hinnad, kusjuures, on Pattaya standardite järgi kohutavad. Pattayal on tavaline kuskil 30...40 tuhat bahti ruutmeetri kohta, harva rohkem. Nendes pilvelõhkujates aga algavad ruutmeetri hinnad 100 tuhandest bahtist. Mis tähendab, et 50-ruutmeetrise stuudio-korteri eest tuleb välja käia 5 miljonit...

Ning, mis eriti huvitav: toimib juba ka järelturg. See tähendab, ostetud korterid veel valmimata kõrghoonetes on juba taas myygil, aga juba 30 protsenti kallimalt.

See on juba midagi, tõesti. Ostad korteri, mida pole veel olemaski. Ootad veidi ning myyd ta maha. Ja teenid vähem kui aastaga 30 protsenti kasumit.

Kui keegi räägib õhu myymisest... Siis see just see ongi.

Kinnisvara-inimesed on ysna segaduses. Kas need pilvelõhkujad veavadki hinnad Pattayal yles?

Elame-näeme.

Hinnad

Tore kyll, aga mis see kõik maksab, võiks kysida. Mis seal ikka, uurime järele.


Selline majakene, näiteks. 124 m2, kaks magamistuba, elutuba, vannituba, köök, konditsioneerid, katusealune terrass, läheduses bassein jne. Niisama, eemalt vaadates, mis ta võiks maksta, Eesti rahas? Vist ikka hea mitu miljonit, eks ole?

Nojah. Aga siin on see majakene praegu myygil 1,5 miljoni bahti eest, ehk siis umbes 500 tuhande Eesti krooni eest...

Jah, tõsi kyll, see maja on möbleerimata, asub merest eemal, ja yldse...

Aga vaatame järgmisse sisse, ehk on veidi parem.


Jaa... Ilusti sisustatud, lihtsalt, astu sisse ja hakka elama. Märksa suurem, 220 m2, kolm magamistuba, kaks vannituba, elutuba, köök jne.

Ja hind: ikka 1,5 miljonit bahti ehk 500 tuhat krooni...

Kas siis Pattayal ongi kõik majad nii odavad? Jajah, on isegi veel odavamaid ja muidugi ka palju kallimaid. Palju sõltub asukohast, ymbrusest jne. Nagu ikka: mida lähemal rannale, seda kallim. Aga mitte alati.

Kõigil majadel on vähemalt kaks magamistuba, elutuba, köök ja katusealune terrass maja ees. Magamistubade arv määrab enam-vähem hinnaklassi. Privaatne bassein ja aiakene lisab muidugi hinda juurde.

Kõige odavamad on ridaelamu-boksid. Põhimõtteliselt nagu majakene ikka, ainult et naabermajaga on yhine sein. Noh, nurga- või otsapealsed on veidi rohkem omaette, aga siis võib jälle ehk liiklus rohkem häirida. Mõnikord on sellised ridaelamu-boksid ka kahekorruselised: all on suur elutuba ja üleval on magamistoad-vannitoad.

Omaette majad on muidugi kallimad. Aga mitte ka yle mõistuse. Sageli on nad mingis elamupiirkonnas, ysna tihedalt koos.

Nojah, ja lõpuks on ka selliseid maju, mis paiknevad hoopis linnast väljas. Ja ongi päris omaette. Nende hinnad võivad kõikuda väga suurtes piirides.

Aga vaataks hoopis kortereid.


Näiteks selline. Ühetoaline korter, vannitoaga, 28 m2, möbleeritud, rõduga, konditsioneer jne, 9. korrus, vaatega merele, rannast 150 m kaugusel. Nagu stuudio. Või poissmehekorter, kuidas keegi soovib.

Maja ise hästi ilus, selline stiilne tornelamu, oma basseini, söögikoha, poekesega ja puha.

Hind: 1 miljon bahti, ehk 350 tuhat krooni.

Hea kyll. Hinnad võivad ju tõesti nii head olla, aga mis sinna juurde veel peab maksma?

Vaatame järgi.

Igasuguse kinnisvara omandamisel tuleb ühekordselt tasuda, sõltuvalt objekti hinnast: riigilõiv 0,5 %, ylekandekulud 0,01 %, tehingumaks 0,11 % ning tulumaks 1...3 %. Tyypilise yhetoalise korteri ostmisel võib see kõik kokku teha umbes 100 tuhat bahti, mis reeglina jagatakse ostja ja myyja vahel võrdselt ära. Kui tegemist on firma kaudu ostmisega, siis on kuludeks ainult firma omaniku andmete muutmine registris, mis on vaid mõnisada bahti.

Kõigele sellele lisandub veel volitatud esindaja (notari) tasu, umbes 5000 bahti. Selle eest korraldataksegi kõik formaalsused. Ise ei pea midagi tegema.

See kõik on yhekordne. Hiljem tuleb tasuda maamaksu, mis on täiesti tyhine (vaid mõni baht). On olemas veel ehitise kasutamise maks, kuid see kehtib vaid äriotstarbelise omandi puhul.

Mis veel?

Korterelamute ja yhise elamupiirkonna puhul lisanduvad maja või piirkonna yldkulud ja -hooldus. Sõltuvalt elamust või piirkonnast võib see olla 25 kuni 50 bahti ruutmeetri kohta kuus. Noh, ytleme siis, et miski 3000 bahti keskmiselt.

Elekter. Kilovatt-tunni hind on 3,6 bahti. Kui sa just ei jäta kõiki konditsioneere ööpäevaringselt huugama, siis jääb väiksema maja puhul kuu elektriarve kuskile 1500 bahti ringi normaalselt.

Vesi. 10...25 bahti kuupmeetri kohta. Kui basseini ei ole, siis mitte iialgi yle 100 bahti kuus.

Muud kommunikatsioonid (telefon, kaabel-TV, internet jne) on juba su oma asi, aga samuti mitte midagi kallist. Noh, paneme veel 1000 bahti otsa.

Noh, nyyd vist sai kyll kõik kulud yles loetud. Tõesti, enam midagi rohkem ei meenu.

Kokku võivad siis jooksvad kulud tulla midagi 5000 bahti ringis kuus. - Ehk, Eesti rahas, miski 1600 krooni...

Formaalsused

Tore muidugi, kui leiakski mõne mõnusa pesakese.


Aga eks see vist nõuab ikka omajagu aega, teadmisi, kogemusi, asjaajamist, byrokraatiat ja ei tea veel kõike mida veel.

Tegelikult on kõik palju lihtsam.

Nimelt, kõige eest hoolitsetakse. Teenindus on siin maal viimase peal. Sul ei ole vaja tegelikult muud teha kui ainult ütelda, mida sa tahad. Ja kõik toimib. Mõne tunniga on kõik formaalsused lahendatud. Sul ei ole vaja minna veel kuskile notari juurde või mingisse ametiasutusse. Kõik korraldatakse.

Aga mõnda asja võiks siiski teada.

Tai maal on omad seadused ja nendest tuleb juhinduda. Nagu igal pool mujalgi.


Kõige lihtsam on korteri omandamine. See käib täpselt nii nagu Eestiski. Korter kui kinnisvara läheb sinu nimele ning koos sellega omandad sa ka mõttelise osa vastavast elamust. Sinu nimi kantakse vastavatesse kinnisvara-registritesse ja sa saad täieõiguslikuks omanikuks. Sa võid seda igal ajal vabalt edasi myya, välja rentida, pantida, pärandada, kinkida jne nagu igal pool maailmas.

Jah, igal elamul on kvoodid, et kui palju sellest võib kuuluda välismaalastele. Aga kui on tegemist selle kvoodi sisse jääva korteriga, siis on kõik korras. Kui kvoot on täis ja selles elamus enam vabu kortereid välismaalaste jaoks ei leidu, siis on ka veel teisi lahendusi. Aga nendest allpool.


Maa omandamine on juba veidi keerulisem, aga ka mitte midagi hullu.

Yldiselt, nagu ka Eestis, ei saa välismaalane ka Tai maal ise maad enda nimele osta. Ometi on maa omandamine siiski võimalik. Selleks on koguni mitmeid variante.

Nimelt, on võimalik, et maa kuulub Tais registreeritud firmale.

Kõige tavalisem ongi see, et sinu nimele registreeritakse firma ning selle firma nimele registreeritakse vastav maatykk või krunt. (Nagu juba öeldud, ei pea sa ise selle jaoks midagi tegema. Kõik korraldatakse: firma loomine, registreerimine, raamatupidamine, maksud jmt.) See on selline formaalne värk. Tyypiliselt saab selle firma nimeks vastava kinnistu aadress ja sina saad praktiliselt selle ainuomanikuks. Kuna seadus nõuab firmas osalemises ka Tai kodanikke, siis vormistataksegi osanikena sinna vajalikul määral teisi osanikke, kes aga kohe delegeerivad kõik oma õigused sulle.


Eriti mugav. Sul on firma, mille ainsaks varaks on yks kinnisvara. Kui sul peaks tekkima tahtmine seda kinnisvara kunagi myya, siis myyd sa tegelikult hoopis selle firma. Ei mingit maa-ametis ymber-registreerimist ega vastavaid riigilõive ega midagi. Firma vahetab omanikku. Firma hind ongi talle kuuluva kinnisvara turuhind. Kinnisvara jääb aga muidugi samale firmale.

Veelgi lihtsam on samal viisil kinnisvara omandada. On näiteks miski majakene, mis kuulub sellisele firmakesele. Ostadki siis selle firma ning koos sellega tuleb sinu omandusse ka sellele firmale kuuluv kinnisvara. Ei ole isegi vaja firmat registreerida ega midagi, sest see on juba varem ammu ära tehtud.

Jah, tõsi ta on, see on ju nagu veidi seadustest möödahiilimine, ehk siis, seaduseaukude ärakasutamine. Võibolla selline variant igayhele ei meeldi.

Ehkki seda kasutatakse laialdaselt ja turvaliselt. Muideks, ka siis, kui näiteks majas on välismaalastele võimaldatav korterite kvoot täis.

Aga on ka teine variant.

Paljud kinnisvara-arendajad on omandanud suuri maavaldusi ning rajanud sinna kommunikatsioonid, ehitanud välja teed ja teenindusvõrgud, moodustanud elamukrunte, ehitanud jne. Need on muidugi suured firmad, loomulikult Tai maal registreeritud jne. Tavaliselt kuuluvad nad omakorda suurtele rahvusvahelistele kinnisvara-arendamisega tegelevatele firmadele.


Nende krunte ja maju on võimalik omandada liisimise teel. Jah, sinu õigused sel puhul on mõnevõrra piiratumad. Tavaliselt sõlmitakse liising 30 aastaks koos selle pikendamise garantiiga veel kaks korda, st kokku 90 aastaks. Ysna sarnane nagu maa rentimine või hoonestusõigus.

Näib, nagu polekski see nagu see "päris" omand, sellisel juhul. Tegelikult on ka liising omandivorm, mida saab myya, edasi rentida jne. Myygi puhul läheb sama liising üle järgmisele omanikule. Liisinguturg on samasugune turg nagu iga teinegi. Vähemalt 30 aastaks fikseeritud maksetega liisingud muutuvad tõusval kinnisvaraturul ysna kiiresti atraktiivseiks.

Sellest võiks palju pikemalt rääkida. Aga läheb vist juba liiga keeruliseks.

On veel variante. Yks võimalus on näiteks vormistada kinnisvara Tai kodaniku nimele ning koormata see samaaegselt hypoteegiga sinu kasuks. Aga need kõik on sellised tehnlised formaalsused.

Jutu mõte oli ju see, et tegelikult on kõik palju lihtsam. Ja ongi.

Õigupoolest ei peagi neist asjadest ise eriti teadma, sest kõik korraldatakse sinu jaoks ära parimal viisil.

Saateks

See on nyyd see koht, kuhu hakkab tulema igasugust huvitavat ja kasulikku infot Pattaya kinnisvara kohta.



Loodetavasti saab siinsetel kylalistel huvitav olema ka siis, kui just ei tahagi midagi tingimata omandada, osta, rentida jne.

Juttu saab tulema ka niisama, igasugustest värkidest. Näe, et jälle hakkavad yht pilvelõhkujat ehitama. Või, et, vaata, kui lahe koht. Arhitektuur, sisekujundus, mööbel Jne.

Ja ega kinnisvara-värk ei ole ju ainult see, et, vot, ostan endale Pattayal maja ja hakkan seal elama. Muidugi, see on ka yks võimalus. Kusjuures, nagu kõik muugi siin Tai maal, uskumatult odav ja kasumlik.

Tore ju, kui sul on miski hytikene teises maailma otsas, palmide all, sooja mere ääres. Tuled kohale, majakene juba ootamas, kutsud sõpru, tunned elust rõõmu.

Aga jah, võimalusi on tegelikult ju palju rohkem. Noh, ostadki maja. Aga suurema osa ajast oled ikkagi Eestis. Mida siis teha? Rentida vahepealseks ajaks välja? Täiesti võimalik. Eriti mõnus: tuled kohale, majakene ootamas, ja veel elamise rahakest ka kogunenud parasjagu.

Või siis hakkad mõtlema, et, miks yldse maja. Võibolla hoopis mõned korterid mõnes normaalses, rannaäärses majas. Neid ju veelgi kergem välja rentida. Eriti veel, kui neid on mitu ja kõrvuti.


Algul muidugi jah, mõtled, et, uh, kuidas ma need rentnikud leian. Ja kuidas ma hakkan seda renti nende käest saama, kui ise kohal eriti yldse ei ole. Tegelikult on kõik palju lihtsam. Selleks on omad firmad, kes kõige eest hoolitsevad. Sinu asi on ainult vaadata, kuidas raha sinu pangaarvele peale tiksub. Ei mingit muret.

Varsti tulevad juba uued mõtted. Et, aga miks ma yldse peaksin mingi valmis korteri ostma, kus, nagu tavaliselt, on kõik sinu jaoks väga maitsekalt viimistletud, möbleeritud, kardinate ja kõigega varustatud, viimase peal. Et, lihtsalt ostad ära ja astud sisse, kaks kätt taskus, ja hakkad elama. Isegi pudel veini, klaasid, vannilinad ja pakendis hambaharjad on valmis pandud. Telekas, DVD mängija, kõik töötab, kylmkapid ja konditsioneerid, elementaarne.


Eks ole, palju kavalam oleks ju hoopis selline korter osta pooleli olevas korterelamus veel enne, kui ta päris valmis on. Lihtsalt, tyhi betoonboks, ainult aknad-uksed ees. See oleks ju palju odavam. Ja see viimistlemine-möbleerimine-varustamine on ju väga lihtsalt korraldatav. Aga hinda tõstab see tunduvalt rohkem kui kulutused selle peale. Hmnjaa. Lased valmis teha, rendid välja, saad kulutused tagasi. Samal ajal kinnisvarahinnad tõusevad. Igati plussis. Kui tahad, myyd maha. Nõudmine on ju kogu aeg olemas. Hakkad ennast juba tegijana tundma.

Sest võimalusi on ju veelgi rohkem. Mis tyhja neist korteritest ja majadest. Parem ostaks hoopis krundi. Kindel värk. Paned sinna maja pysti, just sellise, mis sulle meeldib. Aiakene, bassein, purskkaevud, värgid. Kaks korrust, neli magamistuba, rõdud jne. Peaks piisama.

Ja, noh, ega sa ise ei ehita ju. Paned asja käima, ja kui järgmine kord Pattayale tuled, on majakene juba valmis. Ning turuhindades on ta vähemalt poole kallim, võrreldes selle rahaga, mis sa sinna ehitamiseks sisse panid. Eriti kasulik.

Kinnisvara on selles mõttes tore asi. Teed, mida teed, aga alati oled plussis. Noh, kui just ise väga suuri lollusi ei tee, muidugi.

Ja, noh, ega siis elamud ainult. Võid ju hoopis siukese majaosa endale võtta. Pystak. Neli-viis korrust, igal korrusel kolm-neli tuba elamiseks. Allkorrusel lahedalt ruumi restoraniks või baariks või poekeseks või ilusalongiks või milleks iganes. Võtad ära ja rendid välja. Aga kasseeridki ainult renti. Kuidas nad ennast ära majandavad, on juba nende mure. Las möllavad. Kui hakkama ei saa, siis on järjekord ootamas.

Aga ega see ise rentimine kah rumal mõte pole. Eriti kui juhtub heas kohas olema ja soodsalt. Palun väga. Teedki restorani koos kylaliste majutamisega. Paned inimesed tööle. Noh, jah, siis võiksid juba ise ka kohapeal olla. Aga saab ka nii, et leiad õiged inimesed ja endal pole jällegi muret.

Siinses igaveses suves on hinnad ikka veel kordades odavamad kui läänemaailmas. Eks nad muidugi tõusevad. Ja mitte vähe. 10 ... 15 protsenti aastas praegu. Aga see pole mingi mull või kinnisvara-buum, mis kohe-kohe lõhki läheb või otsa saab. Maksejõud ei kao maailmast kuhugi. Ja Pattaya on yha ligitõmbavam kõigist maailma otstest tulijatele.

Maksud, muide, on siin minimaalsed või peaaegu olematud.

Igasugused kommentaarid, kysimused, arvamused on teretulnud nii siinsamas kommentaaridena kui ka e-maili peale.